Balti Ühisõppus 2009

Reedel ja laupäeval (27-28.03.2009) toimus Valgamaal Puka vallas Soontagal Balti riikide Punase Risti kriisiõppus, milles osalesid ka Lõuna Politseiprefektuuri politseinikud, Kagu Piirivalvepiirkonna ametnikud ja Päästeteenistus. Tegemist oli väliõppusega, mille legendi kohaselt toimub avarii väikeautoja kütuseveokiga, mille tulemusena sõidab teelt välja ka buss välismaalastest reisijatega. Pärast liiklusõnnetust on osa inimestest šokis ja jookseb metsa, keda otsiti öösel ja järgmisel päevalgi.
Õppusel osalesid Valga ja Tartu rühmade vabatahtlikud statistidena (kannatanud) ning Pärnu ja Viljandi rühmade vabatahtlikud abiandjatena.

Õppus oli väga lahe. Pilte saab näha http://www.valgamaalane.ee/?id=100118, videolõiku vaadata TV3 28.03 seitsmestest uudistest ning varsti riputame youtube üles ka õppusest valminud filmi.

Jõulumäe 2008

Jõulumäe koolituslaager koosneb SAR I leveli ehk põhikursusest, II levelist ehk edasijõudnute kursusest, simulatsioonikursusestst ja staabikursusest.

Valgast osalesid Pille, Ester ja Tarmo I levelis ja Sille II levelis. Osalejad jäid ellu ja tervis hakkab taastuma.

Dixieland 2008

Valgamaa Punase Risti Selts korraldas 04.-06.juulil Valga, Tartu ja Viljandi esmaabi rühmadele kolme päevase õppelaagri „Dixieland”. Õpetati Valga linnas, Pedeli jõe suplusalal veekogust otsimist ja omandati hättasattunute abistamisoskusi. Koolitajateks Eimar Täht, Fred Veldermann ja Argo Leesik. Järgnevatel päevadel osalesid esmaabi rühmad praktilisel õppusel koos Valgamaa päästeosakonnaga lennuõnnetuse tagajärjel metsast inimeste otsimisel, esmaabi osutamisel ja transportimisel kogumispunkti. Koostöö päästjad-politsei-Punase Risti esmaabi rühmad ja haigla sujus hästi. Viimasel päeval käsitleti ka esmaabi rühmadele esmahoolduse teemat.

Uusimaa 2008

Soome riik korraldas koostöös NATO-ga rahvusvahelise õppuse Uusimaa 2008, eesmärgiga treenida-testida vastavaid üksusi ning rahvusvahelist koostööd. Kutsutud olid päästerühmad 30-st erinevast riigist, Soome Punane Rist osales abiandjana veepuhastusrühmadega. Kaasatud oli ka RDRT (Regional Disaster Response Team) Eesti liikmed sh Valga Sille.
Õppus toimus 1-5 juuni, mille käigus õppisime püstitama ja planeerima laagrit, sanitaarvärki (täispuhutud duširuumid, telgisaunad), kaasaskantavat kööki ja söömistelki ning ladu ja veepuhastussüsteemi püsti panemist ja pinnaveest joogivee tegemist. Teistel päevadel käisimegi erinevates katastroofipaikades vett tegemas. Ojadest, tiikidest või muust vedelast, mille kätte saime.
Elu laagris oli tavaline, nagu õnnetuste puhul ikka. Päevad pikad – äratus vara, et jõuaks kella 6.30-ks hommikusöögile ja 7-ks „actioniks” kogunema. Laagripaika tagasi jõudsime tavaliselt umbes 21-ks ja magama 23-ks.

Õppus andis uue kogemuse ja teadmisi – meeskonnaliikmena, rühmajuhina, abiandjana, kõrvaltvaatajana, võõramaalasena.

8.05.2008 Punase Risti Päev ja meie koosolek

Et me oleme oma regulaarseks kokkusaamispäevaks seadnud iga kuu teise neljapäeva kella 15.00, siis seekord juhtus see täpselt olema ka Punase Risti päev. Ja meie just selleks korraks leppinud kokku, et seekordse kellaaja lükkame edasi 16-le ning sellest pisiasjast sekretäri ja eelmisel korral puudujaid teavitada unustanud...

Varasemad tulijad said see-vastu rohkem uudiseid kuulata ja infot vahetada. Ning enda strateegilisi mõõte ennustada kuni Aina leidis tollipulga. Kolmnurkrätiga mõõtsime ümbermõõdu ja siis mõõtsime selle tollipulgaga. Mõõtmised tulid ikkagi kolmel korral erinevad. Kirjutasime kõige väiksemad. Kes see ikka paks tahab olla... Siis tuli õnneks Anne, kellel on alati nuga ja mõõdulint kaasas.

Mõõte läks vaja talvevormi tellimiseks. Etteantud numbritabelisse ei sobinud keegi kuhugi - kui jope jaoks oli pikkus paras, siis olid rinnad liiga suured või kui rinnad olid parajad, siis olid varrukad lühikesed või kui pükste vööümbermõõt sobis, siis jäid sääred lühikeseks. Miskipärast oli pikkusest hoolimata kõigil tellitavatel pükstel maksimum sisesääre pikkus 81 cm. Mõnele sellest jätkus, pikematel aga oli mõõt 88. Läänemaa Ain, kes teemaga tegeleb, ei uskunud ja palus saata fotod, sest nii pikkade jalgadega inimesi ei pidavat olemas olema. Lubasime siis saata. Pildid. Vajadusel koos vaatega mõlemale sisesäärele korraga. Et jääks meelde.

Arutasime ka oma eelseisvaid koolitusi ja õppusi ning jagasime minejaid. Meeldetuletuseks:

• Rühmaõppus 3-6. juuli - veeotsing, metsaotsing, päästmine ja esmaabi
• Esmaabilaager 23-26.mai Kirnal: lähevad Pille, Urmas ja peaaegu Sveta.
• Esmaabi ja SAR treeninglaager 1-7. august Jõulumäel: lähevad 1. levelisse Ester ja Tarmo, 2. levelisse Sille ning simulatsiooni alles otsime vastava meditsiinilise ettevalmistuse-, kunstimeele- ja näitlejameisterlikkusega inimest.

Õnnitlesime Punast Risti ja sekretäri ja meid ning Aina südantsoojendava kõne järel tuli ka kurb sõnum - Karin kolib ära. Nuuks! Ja siis tekkis idee, et ta jääb meie rühma edasi. Palun jää, sest sa oled meile väga kallis! Nuuks.

02.05.2008 Suur prügikoristus TEEME ÄRA 2008

Valga punaristlased panid end kirja Otepää piirkonda, sest muud lähemalasuvad piirkonnad näitasid registreerimisel „rohelist” ehk pole enam vajadust või piisavalt prügi.

Kogunesime enne „ootusi ületavat üritust” hommikukohvile Pille ja Urmase juurde. Lugesime kõva häälega ette juhendi „ Soovitame riietuda ilmastikule vastavalt, mitmekihiliselt, et saaksid töötades mõne riideeseme seljast võtta.... Lõhkekeha leidmisel ära seda puuduta, eemaldu ....jäta oma kontaktandmed... võimalusel piira ala ja tähista.... „ ja igasugu muud huvitavat kasulikku infot.

Läksime kella 10-ks kogunemiskohta Nõuni, kus ootas ees rahvahulk, prügikotid ja lapilised mehed. Ahjaa, sõit sinna oli omaette kogemus. No umbes nii nagu illegaale üle piiri veetakse. Peale nimekirjade kontrollimist selgus, et meid oli tulnud rohkem kui oodati (6 asemel 8) aga teise see-eest oluliselt vähem (6 rühma asemel 3). Meie rühm saadeti Otepää-Valgjärve piirile prügihunnikusse.

Esmapilgul tundus lihtne –hunnik plastpudeleid. Aga sealt alt tuli maa seest veel pudeleid, klaasi, eterniiti, kilet ja hea hunnik lastemähkmeid. Kasutatud. Saime 21 kotti prügi, haisupilve ja hulga meie ümber tiirutavaid kärbseid. Tekitasime oma tegevusega pisut kahju ka keskkonnale – hiirepere oli prügihunnikusse pesa teinud vist. Või kasutas hunnikut supermarketina. Igaljuhul ilma jäi mõlemast.

Igaks juhuks kontrollisime ka teiselt poolt teed olukorda. Leidsimegi. Katkised mänguasjad ja kotitäie lapsemähkmeid. Seekord siis oluliselt värskemaid. Ja õnnetuseks purunes see kott enne prügikotti jõudmist ning vaene Urmas oli nagu kakakontroll. Aega läks kogu alaga kokku umbes tund vist. Poseerisime lõpuks oma täis käru juures. Kärbseid tuli ka kohe juurde. Eriti sinna kus Urmas oli...

Sõitsime tagasi lipujaama Nõuni lootuses, et hiljemalt kella 14-ks kui on lõuna, tuleb ehk söögiisugi. Parim vahend söögiisu tekitamiseks on aga teadaolevalt töö. Läksime teisele rühmale appi. Jälle prügi, klaas, pudelid, konservikarbid, kile jne. Eriti kibe töö läks lahti kui saabus Valgamaalase esindus ja rauges nende lahkumisel. Prügi sai ka otsa. Pesime Nõuni kultuurimajas, sõime, targutasime. Agiteerisime kohalikke liituma DP—rühmaga. Siis üks ilus tüdruk peatas auto ja jagas meile kasti Red Bulli. Ootasime natuke, et äkki tuleb veel mõni hea auto ja annab veel mõne kasti midagi. Ei midagi. Siis sõbralikud lahkumisavaldused kohalikega ja sellega ametlik osa lõppes. Tehtud!

Sille. Valga

01.05.2008 Vijandi järve suurjooks

Tervislike eluviiside propageerimiseks otsustasime koguda üle Eesti punaristlastest jooksutiimi. Saimegi. Päris jooksjad. Isegi mina tundsin end peale kuuajalist telerist spordiuudiste vaatamist sportlasena.

Panime siis oma imeilusad tumesinised särgid selga, punased rätid-mütsid pähe, numbri selga, kiibi jala külge. Rahvast oli palju – registreerinuid 2509. Seadsin endale eesmärgiks, et jõuan finišisse vähemalt 2500-ndana ja enne kepikõndijaid.

Peale 1 kilomeetrit hakkasin igatsema finiši, oma kodu, puhkepausi, ratta, auto ja muu järele. Viljandi Sille motiveeris mind. Käskivate sõnadega. Hea küll, ega ma mingi nõrk ka ei ole.
Peale 7-ndat kilomeetrit oli küll täiega kõrini. Nüüd olin valmis juba kepikõnnile üle minema. Viljandi Sille motiveeris mind juba käte ja jalgadega, Marko aitas teda. Hea küll, ega ma mingi nõrk ka ei ole. Ega pekstes parem pole.

Peale 8-ndat kilomeetrit oli juba savi. Kes ma olen ja kuhu jooksen ja kuhu need teised jooksevad.

1,5 km enne finišit liitus meiega pool tundi tagasi lõpetanud Tartu punaristlane. Tore, üks motiveerija juures. Lidusin neil eest ära. Vedasime kihla, kas möödun poisit numbriga 8. Möödusin! Seega arvestuslikult pidin olema lõpetaja nr 7. Ületasin finišijoone ajaga 1.17 1982-na ja väga väsinuna. Finišis (ilmselt minu finišikisa peale, et oodake!) kukkus kokku vanem meesterahvas, kes medaleid jagas. Sain õnneks just oma kätte. Tormasime appi ja aitasime kiirabil kanderaami vedada – jooksurada pidi tagasi ja üle aia. Tagasi finišijoonele ei saanud, et oma väljateenitud vee-banaanikotti saada ja läksime ringiga. Sealt ka ei saanud. Kuri tädi karjus meie peale ja käskis uttu tõmmata. Meie selgitustele, et päästsime nende inimest, ei aidanud. Tõmbasime siis uttu. Ja tulime udu kaudu uuesti. Saime. Teise tädi käest. Peale ponnistusi saime ka diplomid. Järgmise aasta eesmärk – 10 minutit kiiremini. Ega ma mingi nõrk ei ole. Vaja ju tervislikku eeskuju näidata.

Sille. Valga.