Tervislike eluviiside propageerimiseks otsustasime koguda üle Eesti punaristlastest jooksutiimi. Saimegi. Päris jooksjad. Isegi mina tundsin end peale kuuajalist telerist spordiuudiste vaatamist sportlasena.
Panime siis oma imeilusad tumesinised särgid selga, punased rätid-mütsid pähe, numbri selga, kiibi jala külge. Rahvast oli palju – registreerinuid 2509. Seadsin endale eesmärgiks, et jõuan finišisse vähemalt 2500-ndana ja enne kepikõndijaid.
Peale 1 kilomeetrit hakkasin igatsema finiši, oma kodu, puhkepausi, ratta, auto ja muu järele. Viljandi Sille motiveeris mind. Käskivate sõnadega. Hea küll, ega ma mingi nõrk ka ei ole.
Peale 7-ndat kilomeetrit oli küll täiega kõrini. Nüüd olin valmis juba kepikõnnile üle minema. Viljandi Sille motiveeris mind juba käte ja jalgadega, Marko aitas teda. Hea küll, ega ma mingi nõrk ka ei ole. Ega pekstes parem pole.
Peale 8-ndat kilomeetrit oli juba savi. Kes ma olen ja kuhu jooksen ja kuhu need teised jooksevad.
1,5 km enne finišit liitus meiega pool tundi tagasi lõpetanud Tartu punaristlane. Tore, üks motiveerija juures. Lidusin neil eest ära. Vedasime kihla, kas möödun poisit numbriga 8. Möödusin! Seega arvestuslikult pidin olema lõpetaja nr 7. Ületasin finišijoone ajaga 1.17 1982-na ja väga väsinuna. Finišis (ilmselt minu finišikisa peale, et oodake!) kukkus kokku vanem meesterahvas, kes medaleid jagas. Sain õnneks just oma kätte. Tormasime appi ja aitasime kiirabil kanderaami vedada – jooksurada pidi tagasi ja üle aia. Tagasi finišijoonele ei saanud, et oma väljateenitud vee-banaanikotti saada ja läksime ringiga. Sealt ka ei saanud. Kuri tädi karjus meie peale ja käskis uttu tõmmata. Meie selgitustele, et päästsime nende inimest, ei aidanud. Tõmbasime siis uttu. Ja tulime udu kaudu uuesti. Saime. Teise tädi käest. Peale ponnistusi saime ka diplomid. Järgmise aasta eesmärk – 10 minutit kiiremini. Ega ma mingi nõrk ei ole. Vaja ju tervislikku eeskuju näidata.
Sille. Valga.
1 comment:
ära kohe esimese hooga 10 minutit võta, võta 5, see on ka hea tulemus.
Post a Comment